Paekivi laul
Ellen Niit
Paelahmaka põues mu jalge all
on merikarpide kohin.
Kuid ainult vaikust, mis palgel tal,
ma peoga siluda tohin.
Mered magavad merikarpide sees,
maad kivinend sõnajalus.
Kuid paene lukk on kõigel ees.
Ja lukkus laul on valus.
Hell kumin must korraga läbi käis.
Miski tuksatas kivipurus.
Paetüki, mis karpe ja kodasid täis,
pihk kõrva juurde surus.
Paeklibu mu jalge all krigiseb.
Kuusik ohkab. Tuul kõrtes kahab.
On äkitselt imeligi see,
mis kivist välja tahab.
Maa kivirind laulab mu jalge all.
Kostab kivine merekohin.
Õnnis hing, kes ma Maarjamaa palge all
seda laulu kuulda tohin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar